Pinnavormid

Pinnavorm ehk reljeefivorm on mis tahes looduslik või inimtekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest. Pinnavormid võivad olla nii looduslikud (oosid, söllid jne) kui ka inimtekkelised (tuhamäed, vallikraavid, linnamäed). Siin on hästi lühikesed kokkuvõtted eelkõige Vikipeedia artiklitest.

Oos ehk vallseljak on pikk kitsas ja järsunõlvaline positiivne pinnavorm, mis on moodustunud liustikualuste surveliste sulamisvete poolt transporditud setteist.  Oosid koosnevad valdavalt segakihilisest liivast ning kruusast. Pikkus võib ulatuda mõnesajast meetrist mitme kilomeetrini.

Voor on madal sujuvate piirjoontega piklik, eeskätt moreenist koosnev küngas. Voored on tekkinud mandrijää vooliva ehk kulutus-kuhjelise tegevuse tagajärjel liustiku serva lähedal. Voore pikitelg on enam-vähem paralleelne liustiku liikumissuunaga. Seetõttu saab pikitelje järgi rekonstrueerida liustiku liikumist. Voore distaalne (liustikust kaugem) nõlv on enamasti laugem kui proksimaalne.

Mõhn on liustiku sulamisvee setetest koosnev üldjuhul ümar kuhjepinnavorm. Eestis kõige levinum mõhnatüüp on küngasmõhn, mis on kujult enamasti ümara või ovaalse kujuga 5–25 m kõrge küngas nõlvakaldega 5–25°. Samuti leidub mõhnu, mis on kühmu-, kupli-, künnise-, seljaku- või vallikujulised.

Küngas on mäest väiksem positiivne pinnavorm. Eestis levinud definitsiooni kohaselt on künka suhtelise kõrguse ülempiiriks ehk mäe suhtelise kõrguse alampiiriks 200 meetrit.

Kink on madala kuni keskmise kõrgusega (tavaliselt 10–25 m) ümara kujuga küngas.

Luide on tuuletekkeline positiivne pinnavorm. Luidete rühma nimetatakse luitestikuks. Luiteid esineb tihti liivastel rannikutel ja kõrbetes. Luited koosnevad teralistest setetest, mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda.  Luitel on iseloomulik kuju, mis ei olene suurusest: tuulealune serv on lauge ja tuulepealne serv järsk.

Astang on geoloogias selgelt eristatava jalami ja pervega järsk või püstloodis nõlv.

Tuhamägi ehk šlakimägi ehk räbumägi on ärapõletatud põlevkivi või söe jäätmetest soojuselektrijaamade või katlamajade lähedal kuhjatud tehismägi. Eestis on tuhamäed levinud Ida-Virumaal.

Linnamägi on looduslik seljak või küngas, millel asus linnus või kindlustatud asula.

Söll on tavaliselt katlakujuline suletud lohk maapinnas. Söllid on tekkinud kas liustiku taandumisel setteisse mattunud mahajäänud irdjää sulamisel või liustiku all (või ka selle serva ees) sulamisvee evorsiooni tagajärjel. Enamasti on söllis väike soo või järv.

Nõgu on looduslik negatiivne pinnavorm. See on enam-vähem suletud süvend maapinnas või ookeani põhjas erineva kuju, suuruse ja tekkimispõhjustega.

Jäärak ehk uhtorg ehk uhtnõva (vananenud termin ovraag) on negatiivne pinnavorm, mis tekib kõrgtasandike, küngaste või jõeorgude nõlvadel ajutiselt voolava vee mõjul. See on väike, kitsas ja sügav süvend, mis on kanjonist väiksem, aga vihmauurdest suurem. Uhtoru pikkus võib ulatuda mõnest meetrist kuni mitme kilomeetrini.

Pank  on kujunenud rannanõlval ja rannal peamiselt lainete purustava ja kuhjava tegevuse toimel. Oluliselt on nende teket mõjutanud ka rüsijää liikumine. Järsunõlvalisel rannal on tekkinud kobedates setetes murrutusjärsakuid, aluspõhjakivimites murrutuspanku ehk lihtsalt panku. Pankade jalamil leidub murrutuskulpaid

Org on mitmesuguse suuruse ja enamasti pikliku kujuga negatiivne pinnavorm.  Org on ala, mis on ümbritsetud kõrgemate aladega, ehkki mitte alati igast küljest, sest tihti voolab läbi oru jõgi või oja. Orgude teke ongi tavaliselt jõgede erosiooni tulemus.

Karst on levinud kohtades, kus maapõues esineb kergesti lahustuvaid kivimeid.  Kõige levinum on karst karbonaatsetes kivimites, kuna need lasuvad maapinna lähedal ja paljanduvad suurtel aladel. Vesi viib lahustuvad kivimid minema, tekitades koopaid ja tunneleid. Nende kokku kukkudes tekivad omakorda augud ja lõhed.  Karstilehter on vees lahustuvate kivimite pinna sisse tekkinud korrapärane, koonusjas, liua- või vannitaoline süvend.  Suuremaid, kuni mitmekümne meetri laiusi karstivorme, mis võivad pinnavett neelata, nimetatakse kurisuteks. Need esinevad peamiselt maa alla kaduvatel ojadel ja väiksematel jõgedel, kus nad neelavad vett pugemitest, ning võivad olla maa-aluse jõe või oja lähtekohaks.  Häilud on negatiivsed karstivormid, mis on karsti lõppfaasiks, kui kivimid on lahustunud püsiva põhjavee horisondini.  Häilud võivad kujuneda mitme kurisu liitumisel või tervete karstialade arengu lõppfaasis, mille nimetuseks on karstihaudmik.  Karstikoopad on avaramad tühimikud maa all, mis on sageli liitunud omavahel šahtide või käikudega koobaste süsteemiks, mis võivad esineda ka mitmel tasemel.