Sood

Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.  Arvatakse, et sõna "soo", mis tähistab turbapinnasega vesist maad, on eesti keeles üks vanemaid sõnu, ning seda võisid kasutada ka kiviaja inimesed 6000–7000 aastat tagasi. 

Sood võivad tekkida kas arumaa (mineraalmaa) soostumise või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. Ligikaudu 60% Eesti soodest on kujunenud arumaa soostumise tulemusel, ülejäänud 40% on järvelise või rannikulõukalise ehk laguunilise päritoluga.

Soode tekkimisel on kolm faasi.

Madalsoo on soo, mille vesi pärineb peale sademete ka põhjaveest. Madalsoo pind on ümbruskonnast madalam; valdab toitainete kokkukandumine veega. Madalsoos on turbakiht üsna õhuke ning seetõttu ulatuvad taimede juured läbi turba ka mineraalse mullani, mis omakorda tähendab üsna liigirohket elustikku, täpselt vastupidi rabale.  Eestis on madalsoona kaitse all näiteks Tuhu soo. Madalsoos kasvavad taimed: Päideroog. Soopihl, Kollane võhumõõk, Ubaleht.

Siirdesoo ehk üleminekusoo ehk rabasoo on soo arengu keskmine järk; üleminek madalsoost kõrgsooks; siirdesoo on ümbruskonnaga enam-vähem samal tasapinnal. Siirdesoos on rohkem taimkatet kui rabas, kuid vähem kui madalsoos. Iseloomulikuimad taimeliigid on tupp-villpea, pudeltarn, Balti sõrmkäpp ja küüvits. Puudest leidub vaevakaski, need on jändrikumad kui madalsoos.

Raba ehk kõrgsoo on üksnes sademeist toituv soo, milles ladestub kasvav turbakiht.  Maastik rabas on ühtlane ja vähese kõrguskõikuvusega. Mullastik on väheviljakas, niiske ja seal toimub aeglane lagunemine. See pakub elupaika mõningatele rabaloomadele ja taimeliikidele, kuigi on küllaltki väikse viljakuse ja suure niiskusega. Kuna üleliigne niiskus ei suuda ära auruda, siis maapind jääb vesiseks.

MTÜ Geoguide Baltoscandia tellimusel 2007 aastal  valminud film.